MEHED KOOS, ELU HOOS!

15 november 2011

Glehni kuju avamine.


Glehni kuju avamas

Mõistagi ei saanud meie vanamehed jääda kõrvale Nõmme asutaja Glehni kuju avamisest Nõmme keskuses. Vanamees Tiit läks sedavõrra väge täis, et korraldas suure sündmuse puhul välkkiirelt meie klubi lipu valmistamise. Nii oli meil võimalus seista väärikalt lipu all kuju avamise pidulikul hetkel ja marssida hiljem rongkäigus kuni Glehni lossini. Fotomeestele näis lipp meeldivat, sest ühtelugu paluti meil lipp täies pikkuses lahti venitada, et ta täies hiilguses pildi peale saada.

Selgus, et vanamees Johannes on sealkandis oma seiklusterohke lapsepõlve veetnud. Nõnda jätkus seiklusjutte maalt ja merelt kuni Glehni lossini välja.

Lossi juures künkal tervitas meid valgel hobusel vanahärra Nikolai von Glehn (Seaküla Simson) isiklikult, habe kahte lehte lehvimas. Tegime tiiru ümber värsket iluravi saanud Kalevipoja, krokodilli ja palmimaja. Sealsamas jäi meile jalgu vanamees Ott koos oma rõõmsameelse kaasa Sirjega. Nad elavad sealsamas lähedal, sestap võis järelpidu kohe ja sealsamas alata. Sirjelt saime teada, et ta on väga rahul, et ta vanamees meie klubisse tee leidis ja seal enesele mitmekülgsemat tegevust leiab.

04 november 2011

Külas Kehtna klubil

















































































1.novembril, pühakutepäeva õhtul, sõitsime läheneva isadepäeva sissejuhatuseks kaheksakesi Kehtnasse külla sealsele klubile, üld-, mitte meesteklubile. Kutsujaks klubi juhataja Kait Kaeval. Sõidu mõte oli ärgitada kohalikke vanemaid mehi asutama meesteklubi.
Meid võttis vastu klubijuhataja ja tema abiliste poolt kaetud kohvilaud ning kuus-seitse kohalikku meest. Kait luges meile runosid Kalevipojast, neid kohti, kus meestest juttu. Tuleb välja, et eesti mees on üks kõva mees juba vanast ajast saati. Tore kuulda, kuid enam pole meil ida poole metsamaterjali järele asja ja siilid ei õpeta, kuidas eurosortsidega kakelda. Aga kiviloopimises oleme ikka veel kõvad tegijad – saame läti kapsaaedadele pihta küll.
Et samas majas tegutseb Kehtna muusikakool, siis esinesid meile kaks imehästi klaverit mängivat tütarlast ja kolme mehise pasunapoisi+õpetaja ansambel. Tutvustasime seejärel rahvale meie klubi elu ja tegemisi ning tundub, et kohalikesse jäi idee meesteklubi asutada kenasti juurduma. Kutsusime neid kohe peale nende asutamiskoosolekut meile külla. Seejärel hakkas kusagilt kostma salapärast araabia muusikat ja ühtäkki hõljusid uksest sisse kaks blondi õrnalt läbikumavates haaremitantsijataride riietes neidu. Neiud esitasid oma tantsud nii veenvalt, et meie hakkasime end juba väikestviisi sultanitena tundma ja siis tuli oma tantsuga välja tüdrukute juhendaja. Nüüd pidime igaüks end maa peale tagasi mõtlema, muidu oleks me ehk kohe tormanud soojamaareisile pileteid ostma. Kehtna mehed korraldasid seejärel mälumängu, mille nad ise ka võitsid, aga meiegi tulemused olid täitsa korralikud. Saime Kehtnas endile ka ühe energilise abilise, kes asus kiiresti otsima turismitalu, kus talvel saaksime oma klubiga reesõidu, suusatamise, reiki ja saunatamisega väljasõidu korraldada. Seda võibolla selleks ajaks loodud Kehtna Meesteklubiga koos.
Võisime sõiduga rahule jääda, oli emotsioone ja oli asjalikku tulemust.


Urmas