MEHED KOOS, ELU HOOS!

19 mai 2011

Tallinna lennujaama lennutornis










Lendurist vanamees Tõnu on meil see mees, kelle ees avanevad mitmesugused erilised ja huvitavad uksed. Seekord siis lennujuhtimise torni omad.
Esimesel pilgul võiks arvata, et õhus on ruumi küllalt ja igaüks lennaku nii kuis tahab. Tegelikkus on karmim. Reeglid on ülima täpsusega paigas. Ammuilma enne seda, kui mingi õhusõiduk radarite ekraanidele ilmub, on tema tulek siin ette teada. Kogu lennu jooksul antakse lennumasin ühe lennujuhi vaatlusalast teise alasse n.ö. käest kätte. Ei mingit iseotsustamist. Sulle öeldakse, millise suuna võtad, millisele kõrgusele lähed, millal maanduma võid hakata jne.
Suurte radariekraanide pilt tundus kõrvaltvaatajale üpris arusaamatu sigrimigrina. Õppinud inimesele paistis aga sealt kätte kogu siinse maanurga õhuelu. Lennujaama päris maalähedane ja maapealne liiklus toimub siiski inimliku silmside vahendusel, aparatuur, mõistagi kõrvalt toetamas. Selleks on tornil 40 m kõrgusel panoraamse vaatega ruum. Ees lennuväli kõigi oma askeldustega, taga laiuvad Soodevahe metsad.
Loomulikult on siinsed süsteemid mitut pidi dubleeritud. Näiteks kui kaob võrgutoide, siis käivitub otsemaid varugeneraator. Kui ka see peaks tõrkuma, siis võetakse appi toatäis akusid. Kõige viimases hädas haaratakse käsiprožektor ja signaliseeritakse niimoodi kõige hädapärasemad käsklused.
Nägime keskendunud inimesi rahulikult ja süvenenult oma vastutusrohket tööd tegemas. Vähemalt meie lennujuhtide poolest võime küll muretult lennata kuhu ilmakaarde tahes.

Kirjutas Rein K.

09 mai 2011

Talgupäev






Teeme Ära hoogtööpäevak meelitas Kivimäe jaama ümbrust ilusamaks tegema tosina jagu vanamehi. Jaamahoone aknad muutusid läbipaistvamaks. Põõsad-puud, mis olid siin isetahtsi kasvanud, murdunud ja lamandunud juba pikemat aega, said tublisti korrastatuma väljanägemise.
Priidu buss suutis vaevalt mahutada seda okste- ja lehemassi, mida vnamehed hasartselt kokku kraapisid. Siin puutusime otsemaid kokku kentsaka tegelikkusega. Sa oled kokku kogunud hulga väärt tooret, millest saaks teha kas mulda või energiat, aga pead selle ära andmise eest peale maksma. Ja mitte vähe. Loomulikult ei mahtunud selline äraspidine arusaam meie hinge. Nõnda leidiski Rando, et tooge kõik see väärt kraam minu metsa. Las muutub seal mullaks.
Talgupäev lõppes, nagu ammuilma kombeks, talgusupiga. Laiali minnes hedeti veel kord pilk tehtule. Üksmeelselt leiti, et nii hoone kui ümbrus said tüki maad paremaks. Mis ei tähenda, et seda ei võiks millalgi veelgi ilusamaks teha.

Kirjutas Rein K.

04 mai 2011

Saku õlletehas









Saku Õlletehas oli Nõmme vanameeste järjekordse väljasõidu siht. Kohaliku mõisa tagasihoidlikust õlleköögist on ligemale 200 aasta jooksul saanud 260 töötajaga kõigile teada-tuntud ettevõte.
Entusiastlik giid talutas meid vilunult läbi kogu tootmistsükli. Saime aimu, kuidas veest, linnastest , humalatest ja pärmist saab teatud nipitamisega paarkümmend õllesorti välja aretada. Nuputamist ei saa hetkekski katki jätta, sest konkurent Tartust nügib pidevalt lausa selja taga. Sestap näidati meile uhkusega uut ja ülikallist superfiltrit, millest mõned hinnalisemad õllesordid läbi surutakse.
Saime teada sedagi, et peale vee, mis võetakse 250 m sügavuselt, tuuakse kogu ülejäänud toore mujalt sisse. Põhjus proosaline: Eestis pole lihtsalt olemas nii suurt tootjat, kes suudaks tehast näiteks õlleodraga pidevalt varustada.
Ringitamine suure tehase peal ja ja meeletu hulga õllepudelite nägemine ajas, teadagi, lõpuks janutama. Ettenägelikud võõrustajad olid seks puhuks vana keedukoja laudadele rivistanud komplekti üheksast eri sorti märjukesest. Sai proovida ja veenduda, et tuli, vesi ja muud õlleteoks vajalikud algained võivad tõepoolest anda küllaltki erinevaid maitseelamusi.

Kirjutas: Rein K.